Mida ma selle all mõtlen... mingil hetkel muutub mõni küsimus aktuaalseks ja siis hakkad seda ühtäkki tihemini nägema, kuigi tegelikuses on see alati olnud igal pool. Näiteks, olles rase, näed igal pool rasedaid naisi. Kas enne oli ka alati nii palju rasedaid naisi?
Ja nii on ka praegu. Näen igal pool arusaama, et iga päev tuleb teha väikeseid samme. Ja aeg ise koostab hiljem suure pildi. Kuidas ja mida oled investeerinud oma ellu saab olema tulemus ühe, viie või kasvõi viiekümne aasta pärast.
Selles mõtteviisis on peidus üks suurepärane mõte – üks halb päev ei määra sinu elukvaliteeti. Üks ebasobivalt ärritunud vestlus lapsega ei määra, kui hea ema või isa sa oled. Peamine on, et suures pildis oleks kõik plussis. Isegi kui natuke, isegi kui aeglaselt, aga plussis.
Siis peab igaüks ise mõtlema, millised on need väikesed sammud mis mõjutavad suurt pilti. Juua klaas vett? Lugeda 20 lehekülge? Lubada endale 5 minutit rahu ja vaikust? Venitada pahkluid ja randmeid, istudes samas laua taga?
See mõtteviis on tõsi ka suhtlemise kohta. Positiivne, lugupidav ja mõtestatud suhtlemine lapsega, endaga ja teistega. Ka seal teeme iga päev väikeseid samme, aeg paneb kõik muu paika. Öelda aitäh, kuidas sa täna ennast tundsid ning küsida teiselt, kuidas nemad ennast tunnevad. Mitte katkestada reaalse elu vestlust, et vastata virtuaalsele sõnumile. Või päeval, mil selleks pole jõudu ja energiat, lihtsalt mõelda, mida homme paremini teha.
