Kui ma seda ütlen... Mingil hetkel muutub mõni küsimus aktuaalseks ja siis näed seda äkki igal pool, kuigi see on olnud igal pool kogu aeg. Näiteks, olles rase, näed igal pool rasedaid naisi. Kas enne oli ka igal pool nii palju rasedaid naisi?
Ja nii on praegu. Näen igal pool arusaama, et iga päev tuleb teha väikeseid samme. Ja aeg paneb kogu suure pildi paika. Sa ei saa seda petta. Kuidas ja mida oled investeerinud, selline on ka tulemus aasta, viie või viiekümne pärast.
Ja kogu selles on väga suurepärane mõte – üks halb päev ei määra sinu elukvaliteeti. Üks ebasobivalt ärritunud vestlus lapsega ei määra, kui hea ema sa oled. Peamine on, et kogu bilanss oleks plussis. Isegi kui natuke, isegi kui aeglaselt, aga plussis.
Ja siis peab igaüks ise mõtlema, millised on need väikesed sammud, mis mõjutavad suurt pilti. Juua klaas vett? Lugeda 20 lehekülge? Lubada endale 5 minutit rahuneda vaikuses? Keerutada pahkluude ja randmete, istudes seal samas laua juures?
Kuulan, et see on suhtlemise kohta. Positiivne, lugupidav ja mõtestatud suhtlemine lapsega. Endaga, teistega. Ja ka seal on iga päeva väikesed sammud, mida tehes, aeg paneb kõik muu paika. Öelda aitäh. Öelda, kuidas sa täna tundsid. Ja küsida teiselt, kuidas tema tundis. Mitte katkestada reaalse elu vestlust, et vastata virtuaalsele sõnumile. Või võib-olla päeval, mil selleks pole jõudu ja energiat, lihtsalt mõelda, mida ma homme paremini teen.
